Hääl Patchi ja Nora
vahel on kadunud. Nad on ületanud Patchi tumeda mineviku saladused.. Ületanud
silla kahe lpitamatu maailma vahel.. Seisnud vastakuti katsetega, mis
sisaldavad reetmist, usaldust, ustavust.. Kõike seda armatuse pärast, mis
ületab taeva ja maa vahelisi piire. Relvastatud mitte millegi muu kui usuga
teineteisse, astuvad Patch ja Nora meeleheitlikku võitlusse, et peatada
vaenlane, kellel on võim purustada kõik, mille nimel nad töötanud on,
kaasaarvatud nende armastus, igaveseks.
Lugesin saaga kolmanda osa ingliskeelsena. Ootan põnevusega
saaga viimast teost, sest mida rohkem loen, seda paremaks läheb. Kolmas, siiani
parim osa, hõlmas endas rohkem põnevust, armastust, tegevust, sügavust kui kaks
eelnevat. Väga meeldis! Esimene teos oli liiga pealiskaudne, klišeelik. Teine
juhatas lugejat maailma, kus autor tutvustas tegelasi uuest küljest, ent liigne
keskendumine kõrvalistele tegelastele varjutas peakangelanna ja –kangelase lood,
lisaks häiris mind peategelase arutu käitumine kogu raamatu vältel. Kolmandas
raamatus on hea ja halva piirid hägusemad kui kunagi varem ning nende kompamine
toimub kogu teose vältel. Meeldis, et Fitzpatrick keskendus Patchi ja Nora loo
rääkimisele, sest sellest saaga tegelikult ju jutustabki. Teise osa puhul
oleks justkui midagi puudu jäänud. Nora üritas olla iseseisev, aga ei tulnud
sellega eriti hästi toime. Patchi polnud sageli kohal ja paljud tegevusliinid
keerutasidki vaid Nora ja kõrvaltegelaste ümber. Järjes oli ühtlasi võimalik lugeda ka teismeliste
probleemidest ja sellest, kuidas nad üritavad tulla toime neis pulbitsevate
hormoonidega, lisaks igapäevastele probleemidele kimbutavad neid ebatavalised,
üleloomulikud mured, ohud. Vaenlane kolmandas teoses oli korralikult „välja
joonistatud“, isegi Scott oli rohkem meeltmööda kui teises osas. Huvitav oli
lugeda ka mälukaotusega Norast ning jälgida, kuidas tema ja Patchi vaheline
saladuseloor, mis oli tingitud mälukaotusest, iga koos viibitud hetkega aina
õhemaks ja õhemaks muutus. Enim meeldis mulle dialoog, mis toimus Patchi ja
Nora vahel, kui viimane proovis selga homecomingu
kleite ja poiss hiilis tüdruku riietusruumi ning sai teada, et Nora kaaslaseks peol
on Scott. Kuna mul on hea kujutlusvõime, siis suudan üldjuhul kõiki stseene peas
ette kujutada ja Patchi reaktsioon selles konkreetses stseenis ajas suu
kõrvuni. Lisan alla tegelaste juurde
väikese lõigu sellest stseenist. Olin positiivselt üllatunud teose lõpust,
sest kui kolmandas osas piirid hea ja halva vahel hägustusid, siis neljandas osas
neid tõenäoliselt ei eksisteerigi: tuleb valida ainult kõhutunde abil. Lugesin,
et järgmises raamatus on lisaks Norale ohus ka Patch, mis tekitab kindlasti
põnevaid ja intrigeerivaid situatsioone, sest üldjuhul on lugejate poolt
armastatud langenud ingel see, kes oma tüdruku ohtlikest olukordadest päästab,
ent nüüd on oodata hoopiski teistsuguseid süžeeliine. Ootan kannatamatult 2012.
aasta sügist, mil ilmub saaga neljas ja ühtlasi ka viimane raamat.
Tegelased:
Meeldisid:
Patch. Tunnen end
nagu fangirl, sest igas ülevaates
esineb Patch just selles kategoorias. Oh
well! Oli ka aeg, et ta ei annaks kõike käest ja võitleks selle nimel, mida
tahab, armastab. Võib-olla ainus asi, mis mind tema tegelaskuju juures tõsiselt
häirib, on see, et ta kohtleb Norat vahel kui omandit (as in: you’re mine, Angel etc). Tunnen lugedes, et ta on vaimselt
(ja ka füüsiliselt) tugevam karakter kui Nora ja seetõttu suudab ta ka rohkem
süžeeliine ja –pöördeid enda õlul kanda. Jällegi, tema ühelauselised „ärapanemised“ (sarnaselt Adrian Ivashkovile) panevad mind ikka ja jälle muhelema
ning nendeta poleks see teos pooltki nii hea.
Ta kallutas oma pead mu kleidi suunas. „Mis puhul?“ (kleitide proovimise kohta)
„Homecoming,“ ütlesin keerutades. „Meeldib?“
„Kui viimati kuulsin, oli Homecomingul kaaslast vaja.“
„Seoses sellega,“ kõhklesin. „Ma nagu.. lähen Scotiga.
Leidsime mõlemad, et keskkooli tantsupidu on viimane koht, kus Hank luurata
võiks.“
Patch naeratas, kuid see oli pingul naeratus. „Võtan öeldu
tagasi. Kui Hank tahab Scoti maha lasta, saab ta minu õnnistuse.“
P.S. Ingliskeelsena
kõlab kõik kuidagi paremini. Võib-olla polnud eelmised teosed mulle nii
meeltmööda seepärast, et lugesin eesti keeles, kuid viimasel ajal olen harjunud lugema võõrkeeles. Inglise
keeles kirjutatud reviews on sama dialoog originaalkeeles.
Nora. Kolmandas
osas hakkas ta mulle tõesti meeldima. Ta polnud enam teismeline tüdruk, kes
laseb endast üle käia ja ei suuda enda eest täiskasvanulikult seista. Nora viis
oma „mängu“ hoopis teisele tasemele ning mul on kahju, et ta peab nii palju
kannatama millegi nimel, mida ta ealeski pole soovinud ja millest ta
absoluutselt ei hooli. Kui sarja teises raamatus kõndis näitsik lapsekingades,
siis selles osas vahetas ta need suuremate vastu ning muutus justkui
teismelisest segaduses tüdrukust nooreks naiseks.
Hank. Mulle
meeldivad keerulised ja probleemsed vaenlased (vastased, kurikaelad,
pahasoovijad, kutsuge neid kuidas tahate) ning selles sarjas on kõik vaenlased
seda üldjuhul ka olnud. Neil kõigil on vaja midagi, milleta nad elada ei saa,
ei suuda enam vanaviisi jätkata. Nad kõik on elanud rohkem kui ühe eluaja
(enamjaolt) ja peaaegu kõik neist on olnud üleloomulikud olendid (nefilimi või
langenud ingli kohta inimene öelda pole just kõige mõistlikum). Telesarjast „Vampiiripäevikud“
tuntud tegelane Klaus nt. on üks kõige hullemaid vaenlasi, keda endale soovida,
ta on alati vastastest kaks sammu eespool ja ta ei mõista nalja, kui seda
tehakse tema kulul, ent tema nõrkuseks on inimlikkus. See teeb Klausi
haavatavaks ja viib panused uuele tasemele ning toob loosse põnevust. Minu
arvates polnud Hankis piisavalt humaansust, ent kõiki ridu raamatus, mis
sisaldasid informatsiooni tema tegevusliinide kohta, oli huvitav lugeda. Soovin
vaid, et autor oleks teda veidi inimlikumalt kujutanud, mitte nii isekalt.
Ei meeldinud:
Blythe. Nora ema
käis mulle sõna otseses mõttes närvidele. Saan aru, et vanemad tahavad oma
lapsi kaitsta, ent antud juhul oli lapsevanem niivõrd pime ja rumal. Hästi,
teda oli võimalik mõjutada (nefilimi poolt, kes nende kodus elas) ja seda ka
tehti, aga emaarmastus oma lapse vastu peaks ju olema võimsam kui ükski muu
jõud siin maailmas ja seetõttu oleksin tahtnud, et autor oleks kujutanud teda
kahtlustavana (mitte Nora, vaid selle sama nefilimi suhtes, kes end nende
katuse all mugavalt tundis), ent selle asemel oli ta lihtsalt sinisilmne ja
rumal.
No comments:
Post a Comment