Obsidian

Kaane algne variant (Daemon ja Kat)

Starting over sucks.

When we moved to West Virginia right before my senior year, I'd pretty much resigned myself to thick accents, dodgy internet access, and a whole lot of boring.... until I spotted my hot neighbor, with his looming height and eerie green eyes. Things were looking up.

And then he opened his mouth.

Daemon is infuriating. Arrogant. Stab-worthy. We do not get along. At all. But when a stranger attacks me and Daemon literally freezes time with a wave of his hand, well, something...unexpected happens.

The hot alien living next door marks me.

You heard me. Alien. Turns out Daemon and his sister have a galaxy of enemies wanting to steal their abilities, and Daemon's touch has me lit up like the Vegas Strip. The only way I'm getting out of this alive is by sticking close to Daemon until my alien mojo fades.

If I don't kill him first, that is.

Holy moley! Ma pole kunagi sallinud sarja „The X-Files“ reklaami, eriti creepy on see muusika, mis taustaks kõlab. Tulnukad ei ole kunagi mind huvitanud ja nendest lugemine pole ka kunagi kaalumisele tulnud. Vähemalt nii oli see eelmise nädalani. Avastasin enda jaoks Ameerikast pärit kirjaniku Jennifer L. Armentrouti, kelle noorteromaanide tagakaantel paiknevad tutvustused kutsusid mind end lugema ja ütlen ausalt, et ma ei kahetse, et need raamatud avasin ja lugemist alustasin.

Armentroutil on kaks sarja, üks räägib jumalate järglastest ja selle sarja esimene raamat kannab pealkirja „Half-Blood“, teine kajastab aga tulnukate temaatikat ja esimeseks teoseks on „Obsidian“. Lugesin viimast ja olin positiivselt üllatunud.

Kat (pärisnimi on Katy, aga see tundub kuidagi lapselik, Kat on palju naiselikum ja meenutab mulle Katherine Pierce’i telesarjast „The Vampire Diaries“, kes on sexy as hell ja kaval nagu rebane) kolib emaga Miamist väikelinna ja tema kõrvalmajas elavad imeilusad kaksikud Daemon ja Dee. Tüdrukutest saavad parimad sõbrannad, aga Daemon ei taha, et Kat Deega suhtleks ning üleüldse tundub Daemon väga kahtlane. Aa, kas ma mainisin juba, et raamatus oleva kirjelduse järgi on Daemon jumaliku väljanägemisega? Tumedate juustega, imeilusate roheliste silmadega, laiaõlgne, maskuliinne ja mehine mees. Ainus, mis nö ideaalse komplekti rikub, on tema crappy iseloom. Kat ja Daemon nokivad üksteise kallal, mõlemad naudivad seda ja see tekitab palju pingeid ja tärkavad ka tunded, mida mõlemad eitavad. 

Teose uus edition ilmub varsti, kaanekujundus
on veidi teistsugune, aga minu arvates isegi
parem

Igatahes, Dee ja Daemon on tulnukad. Ja Kat ei tea seda. Ta ei tea ka, et seab ohtu nii nemad, teised nendesarnased ja ka iseenda. Lisaks nn toredatele ja rahumeelsetele tulnukatele tegutsevad väikelinnas ka teist liiki tulnukad, kes tahavad Daemoni ja Dee ning nende sõprade võimeid endale ja seejärel nad kõik hukata. Tegelikult olen juba niigi palju öelnud, rohkem ei saa rääkida, kuigi tahaksin. Lugu on väga-väga kaasahaarav ja mulle meeldisid praktselt kõik tegelased. Kat ja Daemon ning nende tülitsemine, sarkasm ja külgetõmme on naljakad ja samas elektriliselt põnevad.

Ootan kannatamatult teise osa ilmumist, 21. veebruaril  ilmus „Obsidiani“ eellugu „Shadows“, mida praegu on võimalik vist vaid e-raamatuna osta. Teos on kolme inimese vaatenurgast: Dawson, Bethany ja Daemon. Soovitan enne „Obsidiani“ lugeda, sest seal saate teada, kes on Dawson ja Bethany ning üldjuhul on ju targem lugeda raamatuid ilmumise järjekorras. Järg peaks muidu ilmuma mais, aga tundub, et kuupäev lükati edasi augustisse.

Muideks, Jennifer. L. Armentroutil on oma blogi, kuhu ta postitab teasereid mõlemast sarjast + veel nendest raamatutest, mida ta parajasti kirjutab. Lisaks avaldab ta igasugust muud põnevat informatsiooni, soovitab raamatuid, korraldab võistlusi ja üldse on lahe, et autor oma fännidega nii suhtleb. Vahel küsib ta ka fännide arvamust ja kirjutab teiste inimeste vaatenurkadest vaadatuna stseene oma raamatutest, näiteks on seal mõned stseenid Daemoni silmade läbi, samuti Aideni vaatenurgast („Half-Blood“). Teine autor, kes oma fännidega nii suurel määral suhtleb on Cassandra Clare („The Mortal Instruments“  &  „Infernal Devices“) ja mulle kui lugejale on see ainult meeltmööda. So check it out ;).

Hinne: 4/5.

Lugemisjärjekord:

1. „Obsidian“
2. „Onyx“ (august 2012)
3. „Opal“ (2013)

Lisaks:

„Shadows“ – eellugu